Siin me nüüd siis oleme

See blogi ei ole minust kui treenerist, vaid inimestest, kellega ma koos töötan. Teekonnast, mida me koos läbime. Seiklustest, mis on veel ees. See postitus ei ole mitte „tere tulemast minu blogisse“ klassikalises mõttes, vaid pigem tunnustus ja tänuavaldus teile, kes te minuga seda trennielu elate. See siin on meie oma ühine memory book, mis hakkab ajas täiendust saama, sest viimase viie aasta jooksul on koos läbi elatud palju; veelgi rohkem on veel ees.

Viimase viie treeneri-aasta jooksul on minu käe alla sattunud üks äge kamp väga erinevaid inimesi. Mõni kindla eesmärgiga, mõni lihtsalt tundega, et tahaks end paremini tunda. Kes kuulis mingisugusest imetabasest treeninggrupist sõbrannalt, kes elukaaslaselt, kes lihtsalt kogemata minu tegemiste otsa sattus. Igaühel koos sellega kaasas oma lugu, oma igapäevaelu, oma kahtlused ja ootused. Ja sealt see treening algab; mitte jõusaalist või matilt, vaid otsusest kohale tulla. Otsusest saata välja see kurikuulus "esimene e-mail" või usaldada seda veidrat sisetunnet, et peaks nüüd selle treeneriga seal teises saali otsas selle esmase silmside ära tegema.

Nüüd siis usaldan mina oma veidrat sisetunnet nimega "tahaks seda trennimelu" kuidagi kirja saada ning teie endiga ka jagada - sest just tänu teile, head trennihundid, saan mina täna teha südamega seda, mida siiralt armastan. Vahel isegi niipalju, et suurest rõõmust meie ühistegevusi jagades küsitakse minult "kuidas need inimesed kokku said? Kuidas sa seda teed?"

Päris pikalt ma lihtsalt kohmetusin ja mõtlesin, et mis küsimus see isegi on. Ma ei tee ju midagi ja ei ole mul mingeid inimesi ka. Nüüd aga siin ma olen, oma sõnu söömas. Mul on retsilt äge kamp trennilisi, kes on ajas mind ja üksteist leidnud. Jep, rõhutan sõna üksteist. Vaatan ise silmad märjad, kuidas mõnu grupp on nii ägedalt-mõnusalt kokku kasvanud. Aga ju see meid kokku tõigi ja see meid koos hoiabki - töökus, heatahtlikus ja soov panustada iseenda heaollu. Seda terviklikult - läbi mitmekülgsete treeningute, teadliku toitumise ning inimeste, kes aitavad sel teel fookust hoida. Ja selliselt see community elu meil alguse saanud ongi - treening ei ole enam ammu treening; see on midagi enamat. Muutus ning progress ei ole mõõdetav kaalunumbriga vaid iseenda tundma õppimisega; mis toitaineid vajab minu keha, milline treening toetab minu eesmärki ning mis on see põhjus, mis ma enda heaolu valin. Teekond nimega; ma usaldan iseend, luban endal eksida, õppida ja aega anda; ja siis astun jälle selg sirge oma teekonnal edasi. Sest siin on kirjas eesmärk ja me töötame seni, kuni saavutame selle, mille me ühiselt eesmärgiks seadsime; olgu selleks siis muutus kaalunumbris, parem energiatase või jõud mängida oma lastega.

Pisukene osa naistest; kes osalesid septembrikuus toimunud community õhtul; ühises joogatunnis ja õhtusöögil. Eks üks postitus saab kindlasti ka sellest mõnnadusest olema. Virdžinja Nargla

Lihtsalt sooviga midagi ägedat dokumenteerida